Sel õhtul kui viimane lend oli tehtud, tuli Karl Lepiman isa juurde ja ütles: „kuule Harald, sul poiss on kogu suve siin kõvasti tööd teinud, balansseerimise ka selgeks saanud, äkki teeks talle ühe hoojooksu?“ Isa jäi nõusse. Ka klubi ülem oli nõus. Tiivale kinnitati reika, et masin õhku ei tõuseks, sabast massbalansiiri ei kõrvaldatud, sest pidi toimuma ainult hoojooks. Istusin sisse, kinnitasin turvavöö ja tiib tõsteti üles. Kõlas käsk „10 sammu, marss!“. Ja siis – „Start!“. Surusin end vastu seljatuge ja kukla vastu patja ning tõmbasin päästikut.
Start oli väga äkiline. Hoidsin pedaalidega suunda. Maa müdises suusa all. Järsku jäi kuidagi vaikseks ja maa hakkas eemalduma. Taipasin, et olen õhus, vaatamata kõikidele ettevaatusabinõudele. Mingi hetk oli nõutuse tunne, kuid aju töötas kiirelt. Tuli meelde, et isa oli rääkinud, et purilennuk on niivõrd tark masin, et kui sa ei taipa, mida teha, siis pane juhised neutraali, ta toob su ise välja. Nii tegingi, kuid lisasin veidi juhist ettepoole, sest teadsin, et nii on vaja teha. Hoidsin suunda ja vältisin kallakuid. Maa hakkas lähenema. Teadsin, et enne maad on vaja veel välja joonduda – võtta juhist tsipa enda peale. Ilmselt tegin seda liiga hilja, sest tulin kolksuga vastu maad. Olin ikkagi üsna ähmi täis ja seetõttu lasin poole läbijooksu järel kallaku sisse. Tiib puudutas maad ja masin tegi 360°. Oli äärmisel vaikne. Istusin ja kogusin end.
Järsku kuulsin suurt sammude müdinat. Kogu seltskond traavis minu poole. Müdin oli kõva sellepärast, et enamus olid kirsasaabastes, sügis ju. Hakkasid mind õnnitlema nii-öelda esimene soololennu puhul. Isa oli mõtliku olemisega. Ilmselt oli kartnud kõige halvemat. Tegelikult see lend kestis umbes 10-12 sekundit ja kõrgus olevat olnud veidi üle meetri. Ka klubi ülem oli mõttes. Siis kuulsin teda ütlevat: „Harald, tee poisile kodus kõik nipid selgeks ja las alustab. Reikat pole vaja. Ta on kuradi kerge. Sababalansiir ära ja las alustab tasakesi sentimeetrite kaupa“.
Nii saigi olema. Kodus oli palju teooria kuulamist. Sügisel kui uus grupp alustas, siis istusin ka mina koolipinki. Kevadeks (1958 a) oli teooria läbi, eksamid tehtud ja alustasin täieõigusliku purilennu õpilasena. Ma olin tol ajal 14 aastane alamõõduline jõmpsikas. Ega mulle see kuupäev meelde ei jäänud, kuid aastakümneid hiljem, sorides isa paberites, leidsin ühest 1957 aasta kalendermärkmikust 25 septembri kuupäeva alt kirje: „täna käis poiss kogemata esimest korda ise õhus“.
“Reinu memuaarid” on rubriik kus avaldame Phoenixaviation lennukooli juhi ja Eesti lennunduse legendaarse piloodi ning lennuõpetaja Rein Porro jutustusi tema huvitavast ja lennundust täis elust.