Algväljaõppele oli vaja uusi instruktoreid. Valiti 2 inimest, Kustas Kõiv ja mina. See oli mulle veidi ootamatu, sest 1959 aasta aprillis sain kõigest 16 aastaseks. Õpilaste keskmine vanus oli aga peale kolmekümmet. Kustas oli tublisti vanem, sõjavägi (4 aastat mereväes) selja taga ja ka tööl paar aastat käinud. Üsna varsti sain oma kartustele kinnitust. Nimelt kutsuti Ilmar (Ilmar Ambre – Eesti õhuväe piloot ja hilisem Tartu Lennuspordi klubi ülem) ja isa jälle Tallinna, mingile lühikursusele (teisipäev, kolmapäev, neljapäev). Kolmapäeva õhtul aga oli algajatel teooria, aerodünaamika. Ilmar andis mulle oma konspektid, selgitas paari asja ja ütles: „sa ju tead, millest rääkida, lase aga käia“.
Jah, ma olin kõike seda õppinud ja vanemate meeste jutte kuulanud. Sest tol ajal kui laua taha istuti, räägiti põhiliselt lendamisest ja sellega seotud nüanssidest. Kuid sellele vaatamata läksin kolmapäeva õhtul klubisse raske südamega. Ka ei tundnud ma seda seltskonda. Ühesõnaga, tundmatus kohas pea ees vette hüppamine.
Karl Lepiman navigatsiooni loengut läbi viimas. Arvatavasti aasta 1959.
Kuni klassiruumi minekuni lasin mõttes kõik materjali peast läbi. Tundus OK olevat. Kui aga sisse astusin ja seda seltskonda nägin, oli kõik peast läinud. Ka kõige tavalisemad asjad. Õpilased vaatasid mind ilmse uudishimuga – mida see poisike siin teeb? Tervitasin, ütlesin kes olen ja milleks tulin.
Üldiselt suhtuti rahulikult, vaid paarist näost oli näha, et arvatakse, et mingi nali on käimas. Kuna peast oli kõik pühitud, siis võtsin Ilmari konspekti kätte ja üritasin selle abil järge pidada. Aga seal oli kõik vägagi konspektiivne. Näiteks Bernoulli seaduse kohta oli vaid valem: Pst + Pdün = const. Koos vastava joonisega. Ja kõik. Edasi pidin juurde jutustama, kuidas see kõik käib, milleks seda vaja jne. Ma tean, millist jõupingutust nõuab õppejõult teinekord mõne õpilase teadmistest sotti saada, kuid kiskuda iseenda seest teadmisi välja on hulga raskem. Tol ajal ei tuntud selliseid sõnu nagu stress või ahistamine, mis on tänapäeva moesõnad, kuid ilmselt stress see oli.
Ühesõnaga, kahetunnise materjali sain tunniga edasi antud. Seepeale lasin nad vabaks. Ja kui nad olid lahkunud, tuli kõik korraga meelde ja isegi rohkem. Kutsu või tagasi. Aga mis läinud, see läinud. Ega õpilased, kõik ju tööinimesed, peale tööd kaua klassis istuda ei taha. Mingit instruktori kursust, nagu nüüd on, tol ajal ei olnud. Lihtsalt tuli edasi anda oma teadmised ja oskused. Tähtis oli see, et olid klubi ülema poolt volitatud seda tegema.
Kui Ilmar ja isa tagasi tulid, küsis Ilmar, et kuidas läks. Ütlesin ausalt, et kõik haihtus, et sain tunniga hakkama. Selle peale hakkas ta naerma ja ütles, et mul olevat hästi läinud. Kui tema pidi esimest loengut pidama, olevat tal teadmised lõppenud poole tunniga, aga tänu õpilaste poolt esitatud küsimustele sai ta kõik räägitud.
Vot selle peale ma ei tulnud, et küsida, kas küsimusi on? Äkki oleks ka mul paremini läinud? Hiljem enam midagi sarnast ei juhtunud. Pikapeale tuli julgust, kasvasid oskused ja kevadel olin juba suuteline ilma abivahenditeta (konspektita) terve loengu pidama ja veel mitmes aines. Muidugi eeldas see tugevat kodutööd. Ega ilmaasjata ei räägita, et ühe tunni loengu tarvis on kodus vaja vähemalt 6 tundi valmistuda.
“Reinu memuaarid” on rubriik kus avaldame Phoenixaviation lennukooli juhi ja Eesti lennunduse legendaarse piloodi ning lennuõpetaja Rein Porro jutustusi tema huvitavast ja lennundust täis elust.
