Neljandas klassis hakkasin Tartu pioneeride maja mudellennu ringis käima. Instruktoriks oli Jüri Raid. Igati tore mees. Oskas väga häid ja ilusaid mudeleid ehitada. Temalt oli palju õppida. Algul tegime nn sisemudeleid, saalis lennutamiseks. Neid tehti kõrtest ja roogudest. Kaeti spetsiaalse mikrofilmiga. Töö nõudis kannatlikkust ja täpsust. Kõik sisemudelid olid tol ajal kummimootoriga.
Osa Tartu Pioneeride maja mudellennu ringi õpilastest. Vasakul meie instruktor Jüri Raid. Minu ees laual olev, paksu tiivaga pilotaaži mudel, oli minu esimene välimudel, mootoriga K-16.
Välimudelitest tegin esimese, ühe lihtsama, pilotaaži mudeli. Sellel oli kahetaktiline kolbmootor, kompressioonmootor K-16. Selle mudeli abil õppisin ringlennu mudelit juhtima. Juhtimine käis ohjade, imepeente terastraatide abil. Piloot seisis keset platsi ja mudel lendas tema ümber. Juhtida sai vaid kõrgustüüri, aga ka see oli algul mitte just eriti kerge. Oli vaja head reaktsiooni ja oskust ette näha. Oskust, mida vajab iga piloot, olla vähemalt kaks sammu kabiinist eespool.
Tegin ja lennutasin ka võiduajamise mudelit. See oli päris huvitav. Mudelile olid kindlad nõuded. Ta pidi olema mingi reaalse lennuki sarnane. Tiiva ja stabilisaatori kogupindala ei tohtinud olla üle 12 dm2. Kabiinis pidi istuma piloot. Mul oli selleks üks puust, istuv karvane kutsikas. Mootor oli juba võimsam, suurte pööretega MK-12. Paak ei tohtinud olla mahuga üle 10 sm3. Lennata tuli 100 ringi. Kuna paagitäiest kütusest ei jätkunud, siis tuli teha vahemaandumisi tankimiseks. Selleks oli igal piloodil tehnik, kes käivitas, tankis paagi vahemaandumiste ajal ja seejärel uuesti käivitas mootori. Kaks kuni kolm pilooti lennutasid samaaegselt sama ringi peal. Kes esimesena sai 100 ringi täis, oli võitja. Samuti proovisin õhuvõitlust. Selleks kasutati pilotaaži mudelit, mida juhiti jällegi ohjade abil. Sappa liimiti transformaatori paberlint, umbes meetri jagu. Jälle olid koos kaks pilooti ja kes esimesena teise lindi oma propiga ära kaksas, oli võitja.
Juuresolev pilt on tehtud 1957 aastal Tartu Ülenurme lennuväljal, kus toimusid vabariiklikud mudellennu võistlused. Tagumises reas vasakult teine olen mina ja minu kõval, vasakult kolmas, on Heino Aasala. Teiste nimesid ei mäleta. Vabalennu osa on lõppenud, võitjad selgunud. Järgmisena peaks esinema raadio teel juhitavate mudelite piloodid. Kuid kui vabalennu päevadel olid mudelid õhus, siis „raadiomeeste“ päeval olid mudelid enamuses maa peal, piloodid, kõrvaklapid peas, aina häälestasid aparatuuri (kuulda oli pidevalt piikse). See ala, tol ajal, oli ikka väga algeline ja kapriisne. Keskel, valge nokkmütsiga, kükitab Tallinna üsna kuulus raadiomudelite piloot Viido Kotli. Pildi vasakus servas ongi tema väga hästi lendav purilennuki Blanik mudel, õigemini selle saba.
Põhiliselt tegelesin siiski purilennuki mudelitega ja ka sisemudelitega. Meelismudeliks oli A-2 klassi purilennuki mudel. Selles klassis tulin isegi võistlustel esimeseks. Seda tõmmati õhku umbes 50 m pikkuse jõhviga. Ja kui kõrgus käes, siis haagiti jõhv lahti, pöördetüür pöördus vajaliku nurga alla ja mudel alustas viraažide sooritamist. Sattudes tõusvasse õhuvoolu tõusis ta kõrgemale, pikendades lennu aega. Tuul aga kandis mudelit edasi ja piloodil tuli jalad selga võtta, et tal kannul püsida. Võistlustel sai maksimaalselt 180 punkti kui mudel oli õhus püsinud 3 minutit (180 sekundit).
Kuna allatuult võis mudel üsna kaugele lennata, siis edasise lennu katkestamiseks oli stabilisaatoril klappimise süsteem, mis koosnes kahest bambustiftist, üks stabilisaatori tagaservas ja teine kere tagaosas. Need olid omavahel kokku tõmmatud peene kummirõngaga, mille vahele oli asetatud süütenöör. Süütenööriks sobis pesunöör, mis oli immutatud kaaliumpermanganaadi lahusega. Stardiabiline süütas süütenööri (pikkusega umbes 5 cm) enne starti. Ja kui soovitud aeg, 3 minutit, oli möödas, põletas süütenöör kummirõnga läbi. Stabilisaator pöördus vedru või kummirõnga abil, umbes 45° üles, mudel tegi (tavaliselt) ühe surmasõlme ja alustas stabiilset vertikaalset laskumist.
Piloot, vaeseke, pidi kogu aeg oma mudelile järele jooksma. Tugeva tuulega jõudis mudel üsna kaugele. Kui ta ära klappis, tuli täpselt fikseerida, mis suunas ta alla tuli ja minna kõrvale kaldumata selles suunas. Vahet ei olnud, oli ees kraav või muda või tiik, minna tuli otse. Muidu mudelit üles ei leia. Muidugi oli tiiva peale kleebitud ka pöördumine leidjale, aga ainult harva tagastati leitud mudel. Selle jooksmise tulemusena olid riided alati porised, eriti selg, millel oli porine tume jutt kuni kuklani, nagu põldhiire selg. See tekitas kodus alati pahandust. Aga ohvreid peab tooma.
Sellega seoses võiks mainida veel üht seika. Nimelt toimus mudelite ehitamine ikka kodus, sest mudellennu ringis, Pioneeride majas, ehitada suurt ei saanud. Nagu esimesel pildilgi näha, oli meil ruumikitsikus. Seal rohkem timmisime, saime juhiseid Jürilt, meie bossilt. Suurem töö käis kodus. Ühe mudeli valmistamiseks läks ligi 6 kuud. Liimideks olid AGO liim ja nitroliim. Lakkisime nitrolakiga. Seetõttu oli kodus kogu aeg nitrolaki hais. Mind see ei seganud, õde ka mitte. Ja ema ei öelnud midagi. Talle isegi meeldis, et kodus olin ja ei ajanud mööda linna ringi.
Aga kui isa vanglast vabanes ja sai tööd, siis tekkis lauale või. See neetud produkt võttis kohe nitro lõhna omaks. Vanale see ei meeldinud, ega ka mulle. Kui ikka võileib haiseb ja maitseb nagu nitrolakk, siis on jama küll. Vanaga tekkisid ütlemised ja talle ei meeldinud ka see, et trennist alati määrdunud dressiga tagasi tulin. Kuulasin kõik noomimised ära, kuid kuna nõuka süsteem, Tiina Vindi näol, oli mind isepäiseks koolitanud, siis jätkasin samas vaimus.
Mudellennu ringis käis palju poisse, kuid kõiki enam ei mäleta. Eredamad ja andekamad kujud olid vennad Sinikaldad, Artur Tuberg, Jüri Minajev, Heino Aasala (Heints) ja loomulikult Andres Lepp, kellest sai üsna kuulus mudellendur, maailmameister, kes juba noorena patenteeris oma leiutatud termoelektrilise termikaotsija.
Kuid nagu mitmest muust asjast, tuli mul ka mudellennust üsna pea loobuda, sest tahtsin lennata ja selle nimel olin kõigeks valmis.
“Reinu memuaarid” on rubriik kus avaldame Phoenixaviation lennukooli juhi ja Eesti lennunduse legendaarse piloodi ning lennuõpetaja Rein Porro jutustusi tema huvitavast ja lennundust täis elust.
